Paterdasin rahulikult mööda teed. Olin just hea pesematerjali oma noorikule noka vahele leidnud. Kaugelt nägin, et tuleb üks kuju, üleni valges. Ma ei saanud eriti ta poole vaadatagi, sest pidi silmad lausa kissi tõmbama. Ta tuli hoogsa sammuga ja lausa keset suurt teed. Ei no siis ma pidingi tee serva tõmbama. Kui ta lähemale tuli, siis ma kõndisin veidi aeglasemalt ning kui see kuju mu kõrvale jõudis, siis ma isegi korraks seisatasin, et näha, mis imelik kuju see õieti olla võiks. Ei mina tunne ju kõike seda issanda loomaaeda tänapäeval. Kõik on nii muuutnud. Ega ta midagi erilist ei olnudki. Ütles korraks midagi tundmatus plädinas, kuid ega siis ma ei saanud midagi vastu öelda. Ma olin ju mammale kingitust hoidmas ning ega ma ei oleks osanudki midagi öelda. Õnneks ta möödus sama ruttu kui ta tuli ning ma sain vaikselt tee ääres edasi paterdada. Korraks vajusin mõttessse ja kaldusin teisele poole teed, kuid õnneks tuli mõistus koju ja leidsin ka oma nooriku üles.